25.02 Tallinna maraton

 Paar päeva enne maratoni sadas tugevalt vihma, päev enne eriti. Korraldaja sõnul ohtu aga polnud. Kohalejõudes ootas ees jääväli ning parkimiskohalt võistluskeskusse jõudmine oli juba eluohtlik ettevõtmine. 

Olin kaasa võtnud mõlemas uisusuusapaarid ning peale kommentaatori hoiatust, et rajal on jäiseid lõike, tegin valiku vanade suuskade kasuks. Lisaks jäistele kohtadele olid tõusud pehmed sulalumepudrused ning osa rajast ka paksult okkaid täis. Aga arvestades ilmasid, oli olukord ikka kordades parem kui karta oli. Hoiatati 5km enne lõppu oleva pika laskumise eest mis on paremal pool metsateed, see pidi all jääs olema. Mäeotsas oli ka vel korraldajaid hoiatamas, läksin siiski hooga peale kuigi kohe sahka. All läks tõesti jääväljaks, sain suusad paralleelseks ning surusin ka mõlemad kepid maha, et tasakaalu hoida, nii sain ohutult üle, ca 50m oli see jäätee. Piirdusin ühe ringiga sest siitki oli vaja saada templit lühikeste maade passi.

18.02 Tartu maraton

Üleelmine aasta sai järjest 20 pikka Tartu maratoni täis ning eelmine aasta tegin lühikese maratoni virtuaalselt. Seekord läksin esmakordselt Arulasse lühikese maa starti. Enne aga tahtsin näha milline reaalselt rada ja suusajälg on peale külma ööd ning läksin rollekale vaatama kui esimesed Nüpli äärest Servamäele keeravad. Rada oli jäine.

Arulasse jõudes küsis üks tuttav, et kas mul sidemed on kaasas?  Põhjuseks see, et esimese otsa sõitjatel olla mitmetel näod verised olnud. Valida sai 2 stardigrupi vahel, kas alla või üle 3h. Mina sättisin end selle esimese grupi lõppu. Hea oli muidugi see, et stardiajana läks kirja reaalne stardijoone ületamine, seetõttu õnnestus päris palju kohta parandada. Arula start on tegelikult päris vastik, kohe allamäge, siis räme tõus ja sama räme laskumine, üksi poleks probleemi kuid massiga on see murekoht. Sisuliselt stardijoonest sai sahka lastud, siis käärtõus kus mõned ikka väga idiootseid liigutusi tegid, näiteks üks naine kes diagonaalis üle 3 või 4 raja liikus ja teistele suuskadele astus. Mäetipus nägin, et vasakus servas on osa rada ilma jäljeta ja seal oli hea sahka laskuda ilma ohuta, et keegi jäljes selga tuleb. Saingi edukalt alla. Eks seda rahvast kitsal rajal palju oli kuid piisavalt vahet hoides õnnestus puhta nahaga pääseda, libisemine polnud ka nii ideaalne kui mõned aastad tagasi. 

Meegaste laskumisel oli minu ainuke tõsisem moment kui ees kõrvalrajal keegi end pikali viskas (kukkumiseks mingit põhjust küll polnud). Tema kepp oli risti üle minu raja, hüüdsin, et tõmbaks kepi ära aga selle asemel tõstis ta selle üles ja teravikuga otse mulle reide, õnneks hoidis ta keppi nõrgalt ja see torge mingeid tagajärgi ei tekitanud. Minul puudus sellisel kiirusel igasugune võimalus kokkupõrget ära hoida. 

Pidamist suuskadel jagus kliistriga ja samas ei seganud see ka libisemist. Rada polnud nii korras kui enne sula ja olid ka mõned lausa siledad kohad, eriti Palu ja Elva vahel, seal ju tavapäraselt lund vähem.

Tulemuseks 175. koht 909 startija hulgas ajaga 2:09:29, vanuseklassis 9. koht. Pilt Sportfotos.

ja üks pilt suurest söögisaalist mis püstitatud finišisse Elva mändide alla

11.02 Lüllemäe ja Antsla suusarajad

 

Päev peale Alutaguse maratoni tuli mõte otsida mõni uus koht kus lõõgastuda ning suundusin Lüllemäe radadele. Suusatanud ma seal varem polnud, küll olen need rajad nii orienteerumiste, geopeituse kui suveseikluse raames üsna põhjalikult läbi käinud. Nüüd selgus, et seal on veel saladusi varjul. Lagedamatel radadel oli lund piisavalt ja rajaolud ideaalilähedased aga metsasees mäeotsas oli lumega kitsas kuid just seal tunduvad need kõige põnevamad rajad peidus olema. Kunagi olla seal ikka päris korralikult radu arendatud kui spordikeskusega veel suured plaanid olid. Aga ega praegugi vaikus pole, isegi slaalominõlv toimib. Mina aga saatusin sõitma päeval kui kohalikud suusamatkapäeva pidasid ning minugi nimi läks kirja ja rajameister pakkus pärast kringlit ja piparmünditeed! No kas saaks veel paremini minna :-) Igatahes peab kindlasti sinna radadele tagasi minema kui lund on rohkem ja kõik rajad sees. Hetkel oli pikim rada 5km.

Koduteel tegin peatuse ka Antslas kus samuti polnud veel suuskadega käinud. Pikim rada seal 2,2km aga sai ka lühemaid ringe teha. Siin oli lumega veidi kitsas, üks koht oli ka jäine aga muidu sai hakkama, klassikajälg sisuliselt puudus. Olin ainuke inimene rajal. See rada oli igavam ja sinna pole põhjust tagasi minna.

10.02 Alutaguse maraton

 

2022 sõitsin Alutagusel lühikese distantsi, 2019 aga viimati pika maa. Kuna see on klassikamaraton, siis ikka kardan seda sest ei tea kuidas määrimine õnnestub. Seekord oli vähemalt temperatuur ette teada, stardi eel ca -20 ja hiljem kuni -12. Olin väikse proovi klassikatehnikas teinud ning mingi aimdus oli juba olemas. Rajad olid nagu raudtee ning juba mitmendat aastat oli klassikajälgi 3 kuigi keskmine oli viletsama kvaliteediga, sest sellel polevat freesi ees rajamasinal. Tundus, et keskel ehk isegi libises paremini kuid ebatasasused kulutasid ka pidamismääret kiiremini. Pidamist läheb vaja aga just lõpupoole, sinnamaani uha ikka paaristõugetega. Jõudu jagus kuid tunda andis, et olin pidamisala veidi liiga pika pannud. Siiski kulus määre piisavalt, et 3. TP-s ca 10km enne lõppu vahetasin suusad omavahel. See andis pidamise tagasi ja lõpuosa lauged tõusud kulgesid juba kergemalt. Tulemus 3:10:04 on Alutaguse klassika rekord, ainult 2014 kui rada oli lühem ja lumepuudusel uisustiilis, olin sõitnud 3:00. 

Ainukesed negatiivsed momendid rajal olid (kuuse)oksad mis äärmistel radael kippusid vastu nägu käima või vedelesid rajal sest rajamasin oli need murdnud, siis oli oht lausa kukkuda. Kõik muu oli korralduses parimas korras. Korra sõitsin ka jäises kurvis rajalt välja sest suusk lihtsalt ei keeranud, siiski läks õnneks ja varustus jäi terveks, mina samuti. Alutaguse omapära on see, et esimesed ja viimased kilomeetrid kattuvad, seega kui alguses on tegu laskumisega ja ohutuse kaalutlusel pole sinna jälge tõmmatud, siis finiši poole rühkides ka jälg puudub ja see on juba väga ebamugav klassikatehnika puhul. Ehk oleks võimalik see rajaosa traktoriga vahepeal üle käia?

20.01 Tõrva suusarada

 

Tõrvas polnud mitu aastat suusatanud ja kuna vahepeal on seal staadion renoveeritud, siis sellega seoses ka pisikesed muudatused rajas. Pikkus oli 8km ja tegin 2 ringi, külma oli ca -10C.

Detsembris käisin ka ühel Põlvamaa tiirul kus sõitsin läbi Mammaste ja Saverna rajad. Mammastega on kahjuks alati see jama, et matkarajad on sisse ajamata kui mina sinna satun ning pean piirduma põhiradadega. Kahjuks ei viitsi nad ka väga operatiivselt infot üles panna radade seisukorra kohta Terviseradade kaardile. Seekord olin täiesti kindel, et lumeolude tõttu peaks matkarajad valmis olema aga tagantjärele selgus, et traktor oli katki olnud ja ikka olid sees ainult põhirajad.

Saveranas on raja pikkus vahepeal veidi lühenenud, põhjuseks langenud puud ja rahaahned maaomanikud, sattusin seekord just rajameistriga koos sõitma, seega sain hea ülevaate tagamaadest. Igatahes jõudu neile sinna.

Siia lõppu ka üks pilt mis tehtud Pikasilla sillalt lõuna suunas. Roostikus on näha liiklusmärk, praeguseks roostes märk oli algselt veoauto sissesõidu keeld. Suvel ei paista see märk roostikust enam välja, talvel õnneks ikka paistab. Mäletan seda märki juba lapsepõlvest kui bussiga sai siit üle silla sõidetud aga kahjuks ei tea mis on selle märgi taustalugu, kuidas sinna vette see sai ja püsib juba aastakümneid.

17.01 Saaremaa suusarajad

 Saaremaale suundusin Pärnust peale lõunat, teele jäi ka paar geopeituse aaret, näiteks kunagise Kuld Lõvi trahteri juures 

ja ühe kiriku varemetes.

Praamil oli võimalus lõunasöögiks

Kuna Muhu suunas käib tihedam praamiliilus kui Hiiumaa poole, siis siin ei külmunud ka meri ära enne kui laev uuesti läbi sõitis.

Tammipeal oli tugev küljetuul ja pinnatuisk

Kui Hiiumaal oli 1 suusarada, siis Saaremaa kohta näiteb Terviseradade kaart lausa 9 rada mis võiks ka osad suusarajana toimida. Pöide sai valitud esimeseks, oodata oli 5km rada. Varsti aga selgus, et rada on ikka oluliselt pikem, kokku lausa 10km.

Värskelt tõmmatud rajal oli näha ainult üht jälge enne mind

Päikseloojangu lähenedes Saaremaa kadakate vahel suusatamine oli väga meeldejääv, midagi sellist polnud varem kogenud. Need rajaosad mis kattusid 5km rajaga olid ideaalses korras, ka klassikajälg, muidu sai lihtsalt uisutada.

Kiriku müürilt laskus rada lühikese aga järsu nõlvaga alla heinamaale, veidi jäine see oli aga minujaoks vabalt läbitav, tõesti tore koht.

Kui olin oma ringi lõpetanud, peatus parklas üks auto ja sellest väljunud mees küsis kuidas rajaga rahule jäin, et kui on pretentsioone, siis võib talle esitada, olla rajameister. Avaldasin oma rahulolu ja tänasin raja eest, selgus, et see 10km rada olla alles tehtud planeeritava Pöide maratoni jaoks ja ta arvas, et see polnud veel piisavalt valmis avalikustamiseks. Maraton oli plaanitud 3. veebruariks aga nagu nüüd teada, siis ilm muutus ja sellest asja ei saanud, seetõttu on mul eriti hea meel, et sain selle raja nii heades oludes läbida.

Kuressaare juures asuvale Kudjape-Upa terviserajale jõudsin juba pimedas. Seal oli väiksem valgustatud ring ja suurem 3km ring. Pealambiga sai alustuseks suurem ring ja siis ka väiksem otsa, kokku 3,75km. See rada oli ootamatult laineline, pealambiga pimedas sõites tekkis vist lausa merehaigus sest pea hakkas ringi käima ja ma ei tundnud end hästi. Külma oli pea 10C ja tuul oli väga tugev.

Arabella hotell Kuressaares oli samast hinnaklassist Pärnu jahtklubi külalistemajaga aga palju kulunum ja hommikusöök oli ka väga tagasihoidlik, sinna läheks tagasi ainult siis kui muid variante enam pole.

Õhtusöögi tegin aga kohas J.R Pizza & Burger.

Lisaks väike jalutuskäik tuisuses linnas

Hommikul selgus, et öine tuisk oli teed ja tänavad kinni tuisanud, ma ei saanud isegi hotelli hoovist välja ning ootasin poolteist tundi kuni kojamees väikse traktoriga lund lükkas. See aeg sobis ühe puzzle lõpetamiseks millega olin juba õhtul algust teinud, vaja läks seda ühe geopeituse aarde lahendamiseks. Kusjuures õhtul olin sellest graffitist ka mööda jalutanud.

See lõunasöök Tõllu pardal aga oli tõeliselt ebameeldiv, kartulid olid lausa vastikud, enam kunagi ei võta ma praamil keedukartuleid...

16.01 Hiiumaa ja Pärnu suusarajad

 Kui tihti üldse on saartel niipalju lund, et suusatada saaks? Nüüd aga tekkis võimalus ühe töösõidu raames ka suusad kaasa võtta ja sealseid radu proovida. Samuti pakkus elamuse talvine praamisõit. Hiiumaale käivad praamid üle 3h vahega ja selle ajaga jõuab sissesõidetud rada juba jäätuda, praam rappub ja ragin on kõva, aegajalt on ka liikumiskiirus pea olematu. Jää paksus oli vist kuni 30cm. Tiiu seisis Rohukülas ja Leiger üksi sõitis edasitagasi.

Päikesetekk polnud just väga populaarne, tegelikult oli tuul nii kõva, et isegi hingata oli raske

Kuna Tallinnast asusin teele päris varakult, siis oli aeg praamil ka hommikusöök omleti kujul ette võtta, kallis aga hea.

Kui tööasjad tehtud, suundusin Paluküla suusarajale. Terviseradade kaart näitabki Hiiumaale ainult üht suusarada, see asub Kärdla küljeall. Kuna külma oli ca -10C, siis käis seal kahuriga lumetegemine, sain aga siiski kogu raja ära proovida. Rada kulgeb metsavahel ja on Hiiumaale kohaselt lauge, suurem ring on 2,7km, lühem 1,8km. Kombineerisin kõik seesolnud rajad kokku ja sain 3,8km. Raja kvaliteet oli väga hea.

Teel praamile tegin peatuse Põlise leppe kivide juures aga geopeituse aare jäi paksu lume tõttu leidmata.

Pärnus sai õhtuseks tiiruks valitud Reiu suusarada. Seal tuli ringi pikkuseks 7km, osaliselt oli see ka valgustatud kuid pealambiga sai kõik sõidetud. Jälle lauge maa ja mõned tehiskünkad, peamiselt paaristõugete teema, külma oli -16C. Raja kvaliteet oli hea, klassikajälg jättis mõnes kohas veidi soovida, lumekihi paksus polnud piisav. Parkla oli autosid ääreni täis.

Ööbimiskohaks oli Pärnu jahtklubi külalistemaja. SMSiga saadeti kood millega sai välisuksest sisse ning toavõti oli ukseees. Tuba oli väike aga väga OK. 

Seda kohta võin julgelt soovitada, parkida sai maja taha, hommikusöök ka hea.

Õhtusöögi võimaluse leidsin Steffani söögikohas. 

Kui kana-riisivorm tellitud, siis võis asuda kukli ja salati kallale, need on hinna sees.

Roog ise osutus päris pirakaks, tundub, et see paras kahele, mina palusin pool omale kaas panna ja seda ka tehti. Maitse oli ka muidugi väga hea, sedagi kohta julgen soovitada.